Lugu aegade hämarusest:
Pangas.
Järjekorras on nii kümmekond inimest.
On suht vaikne.
Ühel noormehel heliseb telefon.
Ta on süüdlasliku häälega, püüab rääkida hästi vaikselt: “Jah…trollibussis. Jah. Juba varsti…”
Kõne lõpeb.
Vaikus, möödub mitu minutit.
Ja jällegi heliseb noormehe telefon.
Noormees: “Jah. Sõidan veel…oleme ummikus. Ausalt…no trollibussis ikka. Varsti jõuan, ära riidle…!”
Kõik muigavad.
Kaks tüdrukut kihistavad midagi.
No möödub vaid paar minutit ja taas sama telefon heliseb.
Noormees vastab: “Jah. Ongi vaid mõni peatus jäänud. No kohe-kohe…”
Siis järsku üks naljamees hõikab kõrvalt, madala bassihäälega: “Nii, sõidudokumentide kontroll, palun kõigil esitada pilet…!”
Teine naljamees kõrvalt tuleb asjaga kaasa: “Mul on kuukaart!”
Bassihäälega mees telefoniga noormehele: “Nii, noormees, mis teil on?”
Noormees ütleb telefoni: “Kuule, ma pean lõpetama nüüd, otsin rahakotti…varsti jõuan!” ja lõpetab kõne.
Naersime kõik pisarateni….
Pangateller lausa väänles naerukrampides oma arvutiekraani taga.
Järgneva paarikümne minuti jooksul noormehele keegi rohkem ei helistanud…
