Kuuekümnendate alul, kui kolhoosid ja sovhoosid olid juba loodud, hakkas peale see maamõõtmiste kampaania.
Suunati üks noor maamõõtja, äsja kooli lõpetanud, Põlvamaale, just sinna Setumaa servale.
Elama pandi ta sovhoosi kontorisse.
Et poiss oli suure söömaga ja hää isuga, jäi talle sööklalobist väheks.
Sai siis ühe talupere käest kartulit, teise käest kurki, kolmanda käest piima.
Piimasõber oli ta ikka suur ja piima jaoks oli tal vana Eestiajast pärit saksa mahlapudel – kaheliitrine, kitsa kaelaga ja sihukese traatide peal fajansskorgiga nagu vanad õllepudelidki.
Piima tõi talle naabritalu kohtlaseohtu piiga iga jummala hommikul.
No poiss jõi piima ja hakkas tähele panema, et mõnikord jäi sinna pudeli põhja mingi sodi.
Pesi pudeli ära, tüdrik võttis puhta pudeli, tõi piima…ja jälle sodi põhjas.
No hakkas lausa huvi pakkuma, millega tegu…
Mõnikord oli leivasisu, siis kapsad, siis tangud.
ühe korra, kui tüdrik piimapudeli ukse kõrvale tõi, passis poiss peale ja küsis tüdruku käest, et miks nad siis piima ei kurna.
“Õks kurnami, läbi puhta närtsu lätt kõiki piim…”
“No aga siis on vast lehter must?”
“A mis tuu trihtle om?”
“No selline asi, millest läbi piim kitsa kaelaga pudelisse valatakse!”
“A meil tuda asja küll ei olõ…”
“No aga kuidas sa siis piima pudelisse saad?”
“Uma puhta suukõsõga lasõ…”
