Neli pensionäri räägivad kohvikus oma haigustest.
“Mu käsi on nii nõrk, et suudan vaevu kohvitassi tõsta,” kurdab esimene.
“Mul on mõlemal silmal selline kae, et ei näe lusikat suhkru segamiseks kohvitassi pista,” lausub teine.
“Minu kaelaartriit ei lase mul üldse pead pöörata,” kaebab kolmas.
“Mu vererõhutabletid teevad mu jube uimaseks,” ohkab neljas. “See on hind, mida vananemise eest maksta tuleb…”
“No aga tegelikult pole meie olukord üldse nii halb,” teatab esimene rõõmsalt. “Me peaksime tänulikud olema, et ikka veel autot suudame juhtida!”
