Naisterõivaste kauplusse siseneb kolmekümnendates daam, kaasas viiekümnendates, kiilakas, ebasportlik mees. Abielusõrmused on neil ühesugused, järelikult mees.
Naine leiab ühe uhke kleidi, mõõdab seda, proovib kaua selga ja hakkab siis rahulolust oigama. Mees kaua seda kuulata ei viitsi, tal on selles poes igav, ta kougib rahatasku välja, vilistab vaikselt hinda nähes (3000 USD) ja maksab ära.
Järgmisel päeval tuleb sama naine jälle sellesse poodi, kaasas tükimaad noorem, sihvakas, tõmmu mees. Ka tollel on abielusõrmus, aga teistsugune – järelikult armuke.
Naine valib välja täpselt samasuguse kleidi mis eelmisel päeval, proovib ja passitab seda jupp aega ja hakkab siis rahulolevalt oigama. Aga valjemalt ja veenvamalt. Mehike kõhkleb mõnda aega, aga laob lõpuks 3000 dollarit letile.
Kolmandal päeval tuleb naine taas poodi ja tagastab ühe neist kleitidest.
Mees usub, et kleidi ostis tema, armuke usub sama. Ei mingeid kahtlustamisi ega armukadedaid küsimusi. Naisel aga on šikk kleit ja parajalt taskuraha.