Naine üksinda kodus, mees komandeeringus.
Ühel hetkel uksekell, naine teeb ukse lahti, armuke ukse taga.
Läheb natuke aega mööda, jälle uksekell, naine saadab armukese rõdule, ütleb, et poe kotti.
Ukse taga järgmine armuke.
Läheb siis jälle veidi aega mööda, kui jälle uksekell.
Naine saadab ka selle armukese rõdule, käseb kotti pugeda.
Tuleb siis ukse tagant kolmas armuke sisse, natukese aja pärast uksekell.
Armuke jälle rõdule ja kotti.
Ukse taga on mees, kes komandeeringust varem koju tulnud ja näljane on.
Läheb siis mees rõdule süüa otsima.
Lööb esimest kotti jalaga… kuuleb seamoodi ruigamist.
Mõtleb: “Ah, seapraadi ongi vaja.”
Lööb teist kotti… nagu kana kaagutaks.
Mõtleb: “Siis saab mune kah keeta.”
Lööb kolmandat kotti… vaikus.
Lööb kõvemini… vaikus.
Lööb veel kõvemini…
“KURAT! ARU EI SAA VÄ??? KARTULID!!!”
