Vana mulk küsib oma naiselt:
“Kuule, Maali, kui ma suren, kuidas sa mind siis matad? Sa oled ju nii ihne, et see on isegi mulgi jaoks liig! Mida me ka ei osta, sinu jaoks on kõik liiga kallis! Aga mis sest rahast hoida? Ega hauda ju kaasa ei võta!”
“Või mina olen ihne?!” lööb Maali käsi kokku. “Ma korraldan sulle sihukesed matused, et rikkuridki suured silmad teevad! Tellin sulle selle – mis ta´nd oligi? – Armaani ülikonna, korraldan kirikus ärasaatmise ja kutsun kogu suguvõsa peietele!”
Nädal pärast seda jutuajamist teeskleb taat, et on surnud.
Naine riietab ta spordipükstesse ja T-särki, paneb jalga vanad ketsid ning kaevab ihnsusest ise haua.
Laseb vanamehe hauda ja ulub ise haua ääres:
“Miks sa mind ometi maha jätsid?! Mis sa nüüd küll ilma minuta peale hakkad?!”
Taat ronib hauast välja ja toriseb:
“Lähen jalkat mängima … et kurat sind, ihnuskoid, võtaks!!!”
