Mitmekorruseline maja on tules.
Katusel jookseb keegi edasi-tagasi.
Tema all kõik põleb ja on oodata, et maja kukub peagi kokku.
Tänaval vahtivad inimesed peavad hinge kinni.
Äkki astub inimeste hulgast välja keegi vanamees, nööripundar käes, ja karjub katusel lõksus olijale:
“Hei, sina seal! Ära karda midagi! Kohe aitame su hädast välja! Püüa köieots kinni!”
Mees saabki kätte vanamehe visatud nööri.
“Seo see kiiresti enda vöökoha ümber!” annab ätt järgmise korralduse.
Mees seobki endale nööri ümber.
Kui ta on sellega hakkama saanud, teeb ätt ootamatult äkilise tõmbe.
Mees kukub katuselt alla, prantsatab asfaldile ja on hetkega sellest ilmast lahkunud.
“Mida sa, vanamees, ometi tegid?!” röögivad inimesed tema ümber. “Kas sa oled hulluks läinud?!?”
“Ma ei saa mitte millestki aru…” pomiseb ehmunud vanaätt. “Eile tõmbasin just sama meetodiga kaevu kukkunud mehe välja…”
