Alkoholipoe omaniku telefon heliseb õhtul kell kümme ja pisut nokastunud hääl küsib:
“Mis kell teil see pood lahti tehakse?”
Omanik: “Hommikul kell üheksa.”
“Ahaa selge! Ma rohkem ei tülita.”
Öösel kell kaks heliseb jälle telefon ja uniselt poeomanikult küsitakse: “Hõk, vabandust, mis kell teil see pood lahti tehtigi?”
“No ma ju ütlesin teile, et hommikul kell üheksa! Mis te helistate siin öösel!!!”
“No andke, hõk, andeks! Ma rohkem, hõk, ei tülita, hõk. Selge, hõk, hommikul kell üheksa, hõk!”
Hommikul kell seitse, kui on just need kõige magusamad uneminutid, heliseb jälle poeomaniku telefon.
“Seda et, hõõõk, et, hõõõõõk, miis kell siis, hõõõk, see pood, hõkkk, ikkagi lahti tehti, hõõkkkk?”
Poeomanik on nüüd juba tige nagu herilane: “No kurat, ma ju ütlesin, et kell üheksa, ja kui te nii purjus olete, siis ma ei lasegi teid sisse!!!”
“No hõk hõk, mis, hõk, kuradi sisse, hõk hõk?!? Ma tahan, hõk, poest välja saada, hõkk!!!”
