Jumal lõi Aadama ja Eeva.
Kui ta oli nad enam-vähem valmis saanud, teatas ta:
“Mul on nüüd järel veel kaks kinki, mida teile anda. Neist üks on kunst püsti pissida.”
“Mina tahan seda, mina tahan seda!!!” hakkas Aadam käsi plaksutades kisama. “See on ju tõeliselt lahe anne, elu on niiviisi palju kergem ja mõnusam!”
Jumal vaatas küsivalt Eeva poole.
Eeva noogutas nõusolevalt peaga ja ütles:
“Minugi poolest võid selle oskuse Aadamale anda, see ei ole nii hädavajalik minu jaoks.”
Jumal andiski selle kingi Aadamale.
Aadam karjus rõõmust, hüppas ja pissis ümberringi, tilgutas igale poole, seintele, puudele…
Siis jooksis randa ja pissis liivale, ise sealjuures hämmastunult liivale tekkinud mustreid vaadates.
Jumal ja Eeva vaatasid Aadama rõõmu ja Eeva küsis Jumalalt:
“Ja mis see teine kink on, mille sa pidid ühele meist andma?”
Jumal neelatas korra ja ütles:
“Aju, Eeva, see on aju…”
