Kõnnib praporšik väeosa värava poole, lükates enda ees sitaga täidetud käru.
Vastu tuleb kapten, kes õelalt küsib:
“Mida sa siis täna varastasid?”
“Seltsimees kapten, jumala nimel, mitte midagi!”
“Ei usu! Ma pole veel näinud ühtegi praporšikku, kes ei varasta!” ütleb kapten ja pistab käe küünarnukini sita sisse.
Seal mõni aeg sobrades, aga mitte midagi leides, annab loa edasi liikuda.
Vastu tuleb major, kes küsib:
“Noh, mida me siis täna sisse vehkisime?”
“Seltsimees major, jumala nimel, mitte midagi! Seltsimees kapten just kontrollis!”
“Ei usu,” ütleb major ja pistab temagi käe sita sisse.
Midagi leidmata laseb mehel minna.
Jõuab mees väravasse, kus seisab tunnimees, kes samamoodi küsib:
“Mida siis seltsimees praporšik täna varastanud on…?”
“Püha jumal, tunnistan käsi südamel, et mitte kui midagi! Näete, kapten ja major just kontrollisid!”
“Ei usu,” kostab tunnimees ja sobrabki juba mõlema käega sitas.
Lõpuks lubab praporšiku väravast välja.
Praporšik, jõudes värava taha, keerab sitalaadungi põõsasse kummuli ja pomiseb:
“Mida varastasin, mida varastasin…Kurat, käru varastasin!”
