Mart ja Mihkel sattusid autoõnnetusse ning nende elupäevad jõudsid lõpule. Kui Mart oli jõudnud Taeva väravasse Peetruse juurde, tundis ta huvi, kus on sõber Mihkel.
“Mihkliga juhtus äpardus,” kostis Peetrus. “Ta läks eksikombel vales suunas ja sattus Taevariigi asemel Põrgusse.”
“Me olime head sõbrad!” kahetses Mart. “Nii väga tahaks teada, kuidas tal läheb!”
Peetrus võttis Mardi käekõrvale ja nad jalutasid Taeva servale. Alla vaadates nägi Mart sõpra rannal päevitamas, kõrval suur õlleankur ja vapustavalt seksikas blondiin.
“Mnjaa!” mõmises Mart. “Ei tahaks hakata teile siin pretensioone esitama, kuid mulle tundub, et Mihklil on Põrguvürsti juures väga tore olla!”
“Mu sõber, see tundub nii ainult esimesel pilgul,” lohutas Peetrus Marti. “Õlleankrul on auk põhjas ning blondiinil pole auku.”
