Juku hiilib magamistuppa, kus tema vanemad armatsevad, ja palub:
“Mul on üksi nii igav! Kas ma tohin siin teiega mängida?”
Oma tegevusest haaratud vanemad jäävad nõusse ja Juku ronib isale selga, nagu nad hobust mängides ikka teinud on.
Mõne aja pärast hakkab ema vaikselt oigama ja väänlema.
Juku sosistab isale vaikselt kõrva:
“Ettevaatust, paps, just selle kohal peal kukun ma alati onu Jaani seljast maha…!”
