“Tead, Juku,” räägib üks klassivend, ” et kõigil täiskasvanutel on mõni luukere kapis ja see tume saladus, mida nad muu maailma eest varjavad, teeb neist ideaalsed isikud, kellelt raha välja pressida! Tuleb ainult kõiketeadja näo ja saladusliku häälega öelda: “Ma tean kogu tõde” ja nad on sul pihus!”
Juku paneb klassivenna õpetused kõrvataha, läheb koju ja tervitabki oma ema lausega: “Ma tean kogu tõde!”
Ema võtab momentaalselt rahakotist kahekümnese ja ulatab Jukule palvega, et poeg isale midagi ei räägiks.
Juku jääb, naeratus näol, isa ootama.
Kui isa koju saabub, sosistab poeg talle kõrva: “Ma tean kogu tõde!”
Isa õngitseb kohe taskust viiekümnelise, pistab Jukule pihku ning loeb sõnad peale, et ärgu ta jumala eest emale midagi iitsatagu.
Järgmisel hommikul, kui Juku rahulolevana kooli hakkab minema, kohtab ta maja ees postiljoni.
Otsustades temagi peal oma uut trikki proovida, ütleb Juku tervituse asemel: “Ma tean kogu tõde!”
Postiljon pillab oma postipauna maha, ajab käed laiali ja hüüab: “No tule siis ometi ja kallista oma isa!”
