Lugu juhtus polügoonil.
Kursandid puhastasid haubitsat.
Kõik jooksid kahuripuhastusharjaga (sellel on ilmselt ka parem nimetus) normaalselt siia-sinna, niisutasid seda ohtralt spetsiaalse pesuvahendiga, mille koostisse kuuluvad erinevad leelised.
Kõik nõuka kombel – ei spetsriietust, ei kindaid.
Üks kursant sai natuke märjaks.
Astus eemale, sättis end korda ja uuesti rivisse.
Tunneb, et midagi on valesti, mingi väike ebamugavustunne, mis läheb tasapisi üle suureks.
Pesuvahend, sattunud kätele, tekitab kerge ärrituse aga püksis tekkis lausa tulekahju.
Proportsionaalselt ebamugavustundele hakkas sõjamehel suurenema lastesaamise organ.
Algul pesti ihuliige käepäraste vahenditega ja seoti tavalise sidemega.
Meditsiinialaseid professionaale meeskonnas polnud ja sidumine toimus „Gordioni sõlmega”.
Peale protseduuri saadeti sõdur sanitaarosakonda.
Arsti hetkel polnud ja vastu võttis nooruke velskrineiu. Vaadates rangelt sõdurile otsa, küsib:
– Noh, mis teil seal on?
– Ah, näete! – ja kannatanu demonstreeris lahtisest püksiaugust välja turritavat oskamatult pakitud meheau.
– Mida te sellega tegite?!
– Kahurit puhastasin…. – ta ei saanud lauset lõpetada, sest sellest juba piisas…
