Laupäeva hommik. Veel on pime. Mees plaanitseb, nagu alati, minna järvejääle kalale. Asjad sai juba õhtul kokku pandud. Mees ronis hommikupimedas oma abikaasa juurest voodist välja, pani kiiruga riidesse, võttis asjad ning padavai bussipeatusse, et hommikuse valvebussi peale saada. Ootab pool tundi, ootab veel paarkümmend minutit, külm hakkas. Bussi aga ei tule. Tasakesi tuli mees koju tagasi, riietus lahti ja puges tagasi voodisse kaasa juurde. See küsib unuselt:
“Väljas oli külm?”
“Jah!”
“Külmetasid?”
“Jah!”
“Aga minu lollpea läks ikkagi kalale!”
