Elas kord üks kuulus laevakapten.
Juba aastaid oli ta edukalt laevu juhtinud, pääsenud suurtest tormidest ja piraatide rünnakutest.
Ta armastas väga oma laeva meeskonda.
Aga tal oli üks imelik komme.
Igal hommikul lukustas ta end oma kajutisse, avas väikese seifi, võttis sealt paberi, jõllitas seda tükk aega, pistis paberi tagasi ja sulges seifi.
Seejärel läks oma päevastele toimingutele.
Meeskond oli väga uudishimulik, kes arvas, et see on aarete kaart, kes arvas et kiri esimeselt armastuselt, aga šeifi avada ei julgenud keegi.
Ühel päeval kapten suri ja kui esimene tüürimees oli korraldanud kapteni kui meremehe matused, kutsus ta kogu meeskonna kapteni kajutisse.
Tüürimees avas seifi ja võttis välja paberi, millel oli kirjas ainult neli sõna:
“Pakpoord on vasakul, tüürpoord paremal!”
