Elas kord kuningas, kes oli küürakas, suure kongus ninaga ja kelle üks jalg oli lühem kui teine.
Kuningas tahtis end lasta jäädvustada kunstiteosena ja kutsus seda tegema kuningriigi parimad kunstnikud. Saabus esimene.
Heites pilgu inetule kuningale, kujutas ta teda kauni ja õilsana nii välimiselt kui sisemiselt.
Kuningas vaatas, võrdles mõttes kaunist ja harmoonilist kuningat pildil iseendaga ja lausus: “See on mõnitamine! Pea maha!”
Nii suri romantism.
Järgmine kunstnik kujutas kuningat kogu tema inetuses – profiilis, nii et mõjule pääsesid nii küür, kongus nina kui ka köntjalg.
Kuningas uudistas pilti ja lausus: “No nii inetu ma ka ei ole! Pea maha!”
Nii suri kriitiline realism.
Kolmas kunstnik, olles kuulnud eelkäijate kuulsusetust lõpust, tahtis siiski õnne proovida.
Kongus nina? Pilt tuleb teha otsevaates!
Köntjalg? Kuningas tuleb panna hobuse selga – köntjalg las jääb teisele poole hobust!
Kuid küür? Kõik punase riidega üle! Katku seda voogav mantilja!
Kuningas tutvus tööga ja oli vaimustunud!
Nii sündis sotsialistlik realism…