“Küll see vanadus on ikka üks kole asi!” kaebab üks taat teisele.
“Ma olen poolpime, mul on pool magu välja lõigatud, ilma kõrvaaparaadita ei kuule ma enam midagi, vereringe seisab peaaegu paigal ja eelmisel aastal paigaldati veel puusaprotees kah! Kõik mu sõbrad on läinud…
Ma ei mäleta isegi seda, kas olen 86 või 95 aastat vana…
Mulle teeb selles elus rõõmu veel vaid üks asi – juhiload on mul õnneks endiselt alles!”
