Elu kuldses eas paarike hakkab end õhtul magama sättima.
Taat heidab ontlikult voodisse, paneb käed kenasti põse alla kokku ja jääb und ootama.
Eideke ohkab sügavalt.
Kaasa küsib temalt osavõtlikult: “Miks sa ohkad, mu kallis?”
Eideke vastab: “Kui me nooremad olime, siis Sa alati kallistasid mind igal õhtul enne uinumist…”
Taat ajab end ohates ja haigutust alla surudes voodis istukile, lükkab jalad tuhvlitesse ja tatsab eidekese voodini ning kallistab teda kiirkorras.
Seejärel ukerdab oma asemeni tagasi ja sätib end mõnusalt pikali.
Aga ei. Taas ohkab eideke sügavalt.
“Mis on?” küsib osavõtlik kaasa.
Eideke vastab: “Kui me nooremad olime, siis Sa alati suudlesid mind enne magama jäämist…”
Taat ajab end jälle ohates ja haigutust alla surudes asemel istukile, lükkab jalad tuhvlitesse ja tatsab eidekese voodini ning annab talle matsuva musu.
Seejärel ukerdab oma asemeni tagasi ja sätib end mõnusalt pikali.
Aga ei. Taas ohkab eideke sügavalt.
“Mis on?” küsib osavõtlik kaasa.
Eideke vastab: “Kui me nooremad olime, siis Sa alati näkitsesid mind õrnalt kõrvast enne uinumist…”
Taat ajab end ohates ja haigutust alla surudes asemel istukile, lükkab jalad tuhvlitesse ja tatsab magamistoa ukse poole.
“Kuhu nüüd!?” imestab eideke.
“Kööki – hammaste järele…” vastab taat nukralt.
