Külakoguduse preestri juurde tuleb äsja täisealiseks saanud kurva olemisega lehtsaba.
“Mis sind vaevab?” küsib preester osavõtlikult.
“Püha isa, kas saaksite patu andeks anda? Eile olin veel neitsi, aga täna enam ei ole…”
“Ja kellega sa, tütreke, siis patustasid?”
“Rabinovitšiga.”
“On alles lugu!” ohkab preester. “Vahetult enne jõulupühi selline pahandus ja liiatigi veel juudiga… Pole midagi parata: kümme kummardust ikonostaasi ees ja tuhat rubla kirikule küünalde ostmiseks.”
Järgmisel päeval tuleb preestri juurde järgmine tütarlaps, kes samuti on süütusest lahti saanud Rabinovitši abil.
Tollele väänab preester juba kakskümmend kummardust ja kaks tuhat rubla kirikukassasse.
Nii voorib Rabinovitšiga maganud külatüdrukuid terve jõulupühade aja ning kirikukassa saab tublit täiendust.
Paar päeva enne uut aastat aga astub pühakotta sisse vana juut.
“Ma sooviksin nelja silma all rääkida isa Serafimiga,” teatab juut.
“Mina olen isa Serafim,” ütleb preester ja ootab huviga, mis juudil tema juurde asja oli.
“Vaadake, isa Serafim,” ütleb juut, “nüüd on lood sellised, et kas me jagame sõbralikult sissetulekud pooleks või ma kolin koos oma vändaga mõne teise koguduse territooriumile!”
