Ennemuiste, tsaariajal läind üks vene sõdur kroonust puhkusele.
Kuna rongid käinud viletsalt, läinud jalgsi.
Õhtu eel jõudnud ühte eesti külla.
Koputanud esimese talu aknale ja teind käte-jalgadega selgeks, et vajab öömaja.
Tares eland eite-taati võtnud sõdurpoisi lahkelt vastu.
Andnud süüa, juua ja kuna majas olnud ainult üks voodi, võtnud endi vahele magama.
Öösel teeb taat silma lahti.
Vaatab, voodi, krt, kõigub!
“Kuule, eit,” sosistab taat, “mul on säänne tunne, et sind vist n*ssitass!”
“Seda minagi kuullema jäin,” kiidab eit vastu, “kuid kuda vene keeli üelda, et jätand järgi?”
Seda ei tea eit ega taat…
Järsku eidel plahvatab:
“Kuule, taat! To kerkuõpetaja, too om üits tark miis, äks tema tiab? Mine küsü tolle käest!”
Ronib siis taat sängist välja, kisub püksid jalga, hame selga.
Hakkab juba uksest välja astuma, kui eit hüüab:
“Kuule taat, ei oleki inämp vaja minnä! Jõnksu jääväki juba harvempass!”
