Isa on koos pojaga kalal.
Istuvad tunni, teise – ei näkka.
Isa ütleb pojale:
“Kuule, pojake, meil on mannaputru kaasas, ulata siia, võibolla sellega näkkab.”
Poeg vastab:
“Paps, ma sõin mannapudru ära…”
“Hästi, pojake.”
Istuvad, õngitsevad. Ikka ei näkka.
“Pojake, ema tegi meile võileivad kaasa. Ulata siia, äkki võtavad leiba!”
“Isa, aga ma sõin võileivad ka ära…”
“Hästi, pojake.”
Istuvad edasi. Möödub tund, teine. Külm hakkab, vihma hakkab tibama.
Isa pojale:
“Olgu peale, poeg. Söö need ussikesed ka ära, saab koju!”
