Jänes märkab metsas auku, jookseb ligi ja näeb, et hunt on auku kukkunud.
“Noh, krants, nüüd said, mis tahtsid, jah?!” karjub jänes võidurõõmsalt ja sülitab hundile pähe.
Jookseb siis rõõmsalt kodu poole, aga süda ei anna rahu ja ta pöördub augu juurde tagasi.
“Siia sa kärvad, kuradi koeraroju!” mõnitab ta ja lükkab käpaga auguservalt hundile kive ja mulda kaela.
Jookseb siis taas kodu poole, ise aga mõtleb:
“Kui ma nüüd hundi üle ikka korralikult ei irvita, siis ei saa ma pärast elu lõpuni rahu!”
Ta jookseb taas augu juurde, kuid libiseb ja lendab ise ka ülepeakaela sisse.
“Sa ei usu, hunt, aga ma tulin vabandama…” pomiseb ta alla jõudes alandlikult.
