Kolm koera istuvad loomaarsti ooteruumis.
Esimene koer küsib teiselt koeralt: “Miks sa siin oled?”
Teine koer: “Ma olen kuseja. Kusen kõikjale – kassi, laste, peremehe peale. Eile öösel läksin üle piiri ja kusesin peremehe voodisse.”
Esimene koer: “Ja mida loomaarst siis teha saab?”
Teine koer: “Ta annab mulle antidepressanti. See aitab kõige vastu.”
Esimene koer pöördub kolmanda koera poole: “Ja miks sa siin oled?”
Kolmas koer: “Mulle meeldib kohutavalt kaevata- kaevan käigud aia alla, kaevan üles perenaise lillepeenrad, kaevan muru sisse augud. Eile läksin üle piiri ja kraapisin diivani sisse augu. Mulle pidi ka antidepressante välja kirjutatama.”
Kolmas koer pöördus esimese poole: “Ja miks sa siin oled?”
Esimene koer: “Mul on vastapandamatu soov kõike keppida. Kargan kõike, mis liigutab- koeri, kasse, tuletõrjehüdrante, lapsi. Eile läks peremees duši alla, tuli sealt välja ja kummardus, et oma jalgu kuivatada. Ei suutnud vastu panna ja hakkasin teda kargama.”
Teised koerad: “Ja tulid ka antidepressantide järele?”
Esimene koer: “Ei.”
Teised koerad õudusega: “Jääd isarõõmudest ilma?”
Esimene koer: “Ei sinnapoolegi. Peremees tõi mind siia, et mu küüned lühemaks lõigata.”
