Kolkakülas elav vanamammi käind ikka kuus korra liinibussiga linnas apteegis ja poodepidi ja muidu asja ajamas.
Vanamees ei viitsind enam kuhugi minna, too passis kodus.
No tulnd siis mammi jälle linna apteeki ja vanamehele kalosse kah otsima, vanad olid juba nii ära lagund, et enam paikasidki polnud kuhu panna.
Bussijaamas kuulis mammi, et linnas oli uus kummitoodete kauplus avatud, sealt pidi kalosse ja kummikuid ja kõike muud kraami saama.
Mammi vantsis kohale, leidis poe kenasti üles ja oligi sääl kõike kummivärki: pudeliluttidest traktorikummideni välja.
Kalosse oli ka eri suurusi ja eri värve, võta määnest tahad…
Mammi valis siis kaks paari välja ja ostis ära.
Kassas palus poenäitsikut need kalossid mingi karbi sisse pakkida ja nööriga kinni sorida, siis mugavam tassida, muud trääni tuleb ju ka veel osta ja ega turukott niigi saab täis.
Lahke poenäitsik leidis siis laonurgast tühjad kondoomikarbid, kuhu tuhandekaupa preskud pakitud olid. Värvilised kirjad pääl ja puha.
Mammil hää meel, sibas apteegi ja poed ka läbi ja oli juba varakult pakkidega jaamas.
Laupäevane päev, suvine aeg ja jaamas rahvast palju ning rahvale tegi hirmsasti nalja mammi, kellel kahetuhandene ports kondoomikarpi kaenla all.
“Kuule, memm, kuhu sa selle ilusa paki viid ka?”
“No vanamihele ikka…”
“Sellest portsust peab talle siis elupäevade lõpuni jaguma ja kauemgi veel…!”
“Mis lõpuni?! Üte suvega tsuhkatas na läbi…!”
