Kõhurääkija külastab Lõuna-Eestit.
Ühes Valgamaa külas kohtab ta talumeest, kes istub majatrepil, rüüpab õlut ja paitab krantsi. Kõhurääkija otsustab talumehe arvel natuke nalja teha.
Läheb mehe juurde ja ütleb: “Tere õhtust! Ega Teil midagi selle vastu pole, kui ma räägin paar sõna Teie koeraga?”
Talumees nähvab: “Mu koer ei oska rääkida!”
Kõhurääkija pöördub siiski koera poole ja ütleb: “Tere, koer! Kuidas eluke on?”
Koer vastu: “Normaalne.”
Talumehe karp vajub lahti.
Kõhurääkija uurib edasi: “Kas see on sinu peremees?”
Koer: “Jah!”
Kõhurääkija: “Kuidas ta sind kohtleb?”
Koer: “Hästi kohtleb. Annab hästi süüa, ei peksa mind ja viib vahetevahel metsa ning jõe äärde jalutama.”
Talumees on järjest rohkem üllatunud.
Kõhurääkija küsib nüüd talumehelt: “Kas Teil pole midagi selle vastu, kui ma räägin nüüd Teie hobusega?”
Talumees kogeleb: “Mu hobune ei räägi…vist!”
Kõhurääkija pöördub hobuse poole: “Tere, hobune! Kuidas läheb?”
Hobune: “Hästi.”
Talumees ei suuda uskuda, et hobune ka rääkida oskab.
Kõhurääkija jätkab: “Hobune, kas see on sinu peremees?”
Hobune: “Jah.”
Kõhurääkija: “Kuidas ta sind kohtleb?”
Hobune: “Hästi kohtleb. Raskeid koormaid vankrile ei pane, toit on korralik, ta harjab mind korra nädalas ja magamisase on kärbeste eest kaitstud.”
Talumees üllatub üha rohkem.
“Ega Teil midagi selle vastu pole, kui ma räägin nüüd Teie lambaga?” küsib kõhurääkija mehelt.
Talumees läheb ähmi täis ja hüüab ärritunult: “On küll!!! Lammas, kurivaim, valetab!”
