Kütusefirma šeff saatis oma kauni sekretäripreili lõunasse puhkama.
Majutuspaigaks oli valitud mereäärne luksushotell.
Ühel päeval avastas piiga, et hotelli katusel on sama hea päevitada kui rannas, ja pealegi polnud seal peale tema mitte kedagi.
Kui juba mitmel päeval polnud keegi teda katusel segamas käinud, ajas ta bikiinidki seljast, jäädes katusele ihualasti.
Veidi hiljem kuulis ta trepil sammude müdinat.
Piiga ei kaotanud pead, vaid pööras ennast kõhuli ning tõmbas tagumiku peale käterätiku.
Järgmisel hetkel pistis oma pea luugist välja ähkiv hotelliteener:
“Vabandage, kaunis daam, meie hotellil pole midagi selle vastu, kui te siin päevitate, kuid me paluksime teil siiski päevitusriided selga panna…”
“Miks???” imestas piiga. “Siin ei näe mind nagunii keegi ja pealegi tõmbasin ma teie tulekul endale käterätiku ju peale…”
“Palun võtke arvese, et see teid ei varja,” itsitas hotelliteener. “Te nimelt olete valinud enda päevitamispaiga meie restorani klaaskatusele ning nüüd vahivad kõik restoranikülastajad lakke…”
