Romantiline õhtu. Küünlavalgus. Lauas Tema ja Temake.
“Kallim,” alustab Tema. “Kas valan sulle šampanjat või õlut?”
“Šampanjat!” vastab Temake ja jätkab unistavalt: “Kui ma hoian käes pokaali šampanjaga ja vaatan, kuidas klaasis mängivad kuldpärlised mullikesed, siis ma kujutan ette, et iga mullike on omaette täht. Nagu meie päike. Ja ümber selle päikese keerlevad planeedid. Ja ühel nendest planeetidest on kindlasti elu… Ja seal elavad Tema ja Temake… Ja nad armastavad teineteist, nagu meie sinuga… Ja mõeldes sellele tunnetan ma nagu mingit kaasosalust sellele kaunile ja ülevale ning igavesele… Aga õlu ajab mind peeretama!”
