Kaks sõpra otsustasid minna kalale.
Pakiti asjad ja seati suund järvederikkasse maakohta.
Püüti kala ja kõik oleks olnud parimas korras, kui äkki poleks taevast katnud tumedad pilved.
Algas metsik äikesetorm.
Meeste telk lendas kohe äikese alguses minema ja nii sõidetigi siis läbimärgadena lähima farmi juurde.
Ukse avas meeldiv naine, kes aga kohe ütles:
“Kahjuks ei saa ma teid majja ööbima lasta. Mu mees suri just äsja ja naabrid on meil selles asjas väga tähelepanelikud!”
“Ärge muretsege!” ütles selle peale John. “Me võime vabalt ka heinaküünis magada!”
Möödus aasta.
Ühel päeval oli Johni postkastis kiri, mille oli postitanud neid küüni lubanud lese advokaat.
John luges kirja läbi ja läks kohemaid oma sõbra juurde.
“Kuule, Jim, kas sa mäletad veel seda ilusat leske, kelle heinaküünis me kalavetelt tulles ööbisime?”
“Miks ei mäleta!”
“Jim, räägi nüüd ausalt, kas sa läksid öösel lese juurde majja ja hullasid temaga?”
“Jah, nii juhtus tõesti. Vahva naine oli!”
“Ja sa esinesid tema ees minu nimega, varjates enda nime?”
Mees punastas, langetas pea ja tunnistas, et nii see oli.
“Egas midagi, hea sõber! Suurimad tänud sulle! Lesknaine nimelt suri nädalapäevad tagasi ja pärandas kogu oma maise varanduse mulle!”
