Kuulen mingit jama ja rabelemist koridoris, vandumist ja tumedaid kukkumise mütsatusi.
Lähen siis vaatama ja näen kahte purjakil tegelast, kellest üks püüab võtit lukuauku toppida ja ust avada.
Tegelane vannub koledasti ja püüab uuesti sõpra seina najale seisma panna, seniks kuni ta ise luku kallal pusib.
Sõber aga ei püsi kuidagi püsti ja kukub jälle põrandale.
Mees vaatab siis üle õla minu poole ja ütleb:
“Näe, kurat, sõber ei seisa kuidagi püsti…Inetu on lasta parimal sõbral sedasi põrandal maas lamada… ”
“Kena küll,” vastan mina talle, “aga usu mind – sa saaksid ta kindlasti seina najale seisma, kui ta JALGADELE upitada, mitte PEA peale!”
