Istuvad õhtul kaks vanaätist naabrimeest aias, õllepurgid näpus, ja arutavad päevasündmusi.
Üks räägib õhinaga: “Tead, jalutan täna turult kodu poole ja seal pika sirge peal metsa vahel, tead küll seda kohta, seisab käsi püsti ilusaim noorik, keda ma iial näinud olen! Nägu kui inglil, keha lausa jumalik! Seisab oma sportauto kõrval ja hääletab. Jään seisma ja uurin, milles asi. Tema vastu, et auto on katki, kas ma saaksin teda äkki aidata. Ma siis vaatan korra autot ja tuleb välja, et väikene elektriviga ainult – saan auto krõpsti käima ja näitsikul hea meel. Annab mulle matsuga musi otse suule ja kepsutab siis teelt ära metsatuka serva – ja seal kohe püksikud jalast ära!
Ise veel ütleb kelmikalt: “Sinu heaks ükskõik mida…!”
Noh kui nii, siis nii, mõtlen mina – istun ta autosse ja tulen tulema!””
Teine taat, jutu ära kuulanud, vastab mõtlikult: “Jah, ma oleksin ka raudselt auto võtnud. Mis ma nende naiste püksikutega ikka teinud oleksin…”
