Tuleb vanajumal heas ja heldes tujus maa peale.
Jalutab ringi ja tahab kangesti kellelegi head teha.
Lõpuks hakkavad talle silma kaks pargis seisvat lumega kaetud kuju.
Mõlemad paljad ja tunduvad kangesti külmetavat.
Jumalal on kange kihk head teha ja nii ta otsustabki neile kahele tunniks ajaks elu anda.
“Minge ja ajage oma asjad ning vajadused joonde, aga pidage meeles, et aeg ei ole pikk!”
Kujud vabanevad pikapeale tardumusest, raputavad endilt lume, vaatavad nõutult üksteisele ja siis Jumalale otsa ja…tormavad minema.
Pargi teises servas, kõrgetes põõsastes, hakkab seejärel pihta üks hirmus möll ja ragin, mis ei tundugi lõppevat.
Lõpuks siiski on kujud omal kohal tagasi.
Jumal vaatab kella ja teatab, et neil on veel tervelt pool tundi aega, et tegutsegu edasi.
Kujud panevad jälle põõsastesse ja jälle läheb lahti korralik madin.
Ei pea siis ka vanajumal enam uudishimule vastu ja läheb piiluma, mida seal nii hoolega asjatatakse…
Ja mida ta siis näeb?
Olles tuvi kinni püüdnud, ütleb üks kuju teisele: “Hoia teda nüüd kõvasti kinni, kuni mina talle pähe situn!!!”
