Kaheksakümneaastane dzhentelmen abiellus kahekümneaastase neiuga. Ja ennäe! – ei läinud aastatki mööda, kui tema noorik sünnitas kaksikud. Vanahärral rõõmu kui palju!
Aga väike kahtluseuss jäi ta hinge siiski ja seepärast läks ta perekonnanõuandlasse küsima, kas võib olla nõnda, et need polegi viimaks tema lapsed.
Seepeale jutustas nõustaja talle niisuguse loo:
“Kui ma noores põlves Aafrikas rändasin, sattusin kord kõrbes silm silma vastu raevunud lõviga. Mõtlesin, et nüüd küll on minu viimane tunnike tulnud. Aga uppuja haarab ju õlekõrrestki. Mul oli kaasas kepp, panin selle palgesse ja hüüdsin: “Pauhh!” Ja vaata imet – lõvi kukkuski surnult maha.”
“No kui niisugused lood juba võimalikud on, siis on kaksikud kindlasti minu lapsed!” oli vanahärra vaimustuses.
“Mnjah…” ütles nõustaja muiates. “Aga siis pöörasin ma ümber – ja minu selja taga seisis tõeline jahimees, suitsev püss käes…”
