Mees sõidab kaameliloguga kõrbes.
Päike ergab, tohutu palav ja vett muidugi pole.
Kaamel venib edasi jube aeglaselt ja mees nõretab higist.
Korraga näeb kaamelimees, et Aavo Pikkuus kihutab rattaga mööda.
“Kas palav ei ole?” hüüab mees talle järele.
“Tuul jahutab!” jõuab Pikkuus üle õla hüüda ja läinud ta ongi.
Mehel muutub meel kohe rõõmsamaks ja ta hakkab oma kaamelilogu usinalt kaktusepiitsaga ergutama.
Saab kaameli sörkima, siis kergelt jooksma ja tõepoolest – tuul jahutab!
Mehel on juba parem – kaamel kappab, tuul jahutab.
Kaamel kappab-kappab, ikka kiiremini, ajavad juba Pikkuusist mööda.
Lähevad ikka padavai edasi, kaamel kappab, tuul jahutab, mehel päris hea olla.
Järsku – kaamel plöö! – jalad laiali, keel suust väljas ja – valmis!
Mees istub kurvalt kaameli kõrvale ja on päris nõutu.
Pikkuus jõuab rattaga järele ja küsib: “Noh, mis siis siin juhtus?”
Mees kratsib kukalt: “Surnuks külmus vist, raibe…”
