Leninil läks hing välja.
Jumal ja Kurat arutavad, kellele revolutsioonijuhi hing kuulub.
“Kirikut ta ei tunnistanud ja seega pole tal paradiisis kohta,” seletab Jumal. “Võta ta rahulikult omale.”
Aasta pärast saavad Jumal ja Kurat hingede jagamisel taas kokku.
“Kuidas sul läheb?” küsib Jumal.
“Üldse pole enam põrgus rahu,” kurdab Kurat. “Lenin ässitab patuseid üles, kuradid korraldavad streike ja väikestest kuradipõngerjatest moodustas ta pioneerimaleva. Need trambivad nüüd mööda põrgut ringi, puhuvad fanfaare, taovad trumme ja kaebavad oma vanemate peale. Võta ta parem enda juurde paradiisi!”
Ei jäänudki midagi muud üle, kui tuli Jumalal Lenin paradiisi ümber paigutada.
Kui nad taas aasta hiljem kohtusid, tervitas Kurat Jumalat reipalt:
“Tervist, suur Jumal! Kuidas paradiisis läheb?”
“Esiteks ma pole sulle mingi Jumal, vaid seltsimees Jumal,” ütles Jumal kõrgilt. “Teiseks ei luba minu poliitilised veendumused laskuda vestlusse oportunistiga ja üleüldse on mul aeg minna parteikoosolekule!”
