Juhansonid on 10 aastat abielus olnud. Juubeli puhul otsustavad nad veel kord läbi teha oma kunagise pulmareisi. Õhtul reisiplaane arutades tõuseb härra Juhanson ootamatult püsti, kiikab kõrvaltuppa, kus üks vanamutike koob ja suleb vaikselt ukse:
“Kallis naine, üks soov on mul küll. Nimelt, et me selle reisi teeksime vaid kahekesi. Võiksime siis üks kord ka ilma sinu emata reisida.”
“Ilma minu emata?” ajab naine silmad suureks. “Mina olen alati arvanud, et see on sinu ema!”
