Jätkan oma lahkuminekute saagat. 
Hiljuti sai läbi üks väga haige suhe arstiga, täpsemalt kardioloogiga, kes tegi küll kardiot, aga tema käitumises puudus igasugune loogika.
Kuumavereliste isiksustena algas suhe palavikulise hooga, kohtudes saime kohe soonele.
Hiljem aga klapp kadus, rikkusime teineteise närve. Pealegi kasvas meil mõlemal suhte jooksul väike vatsake ette.
Süda tilkus verd, kui ühel päeval sai selgeks, et tuleb selgroog kasvatada ja see operatsioon ikkagi ette võtta, kuna probleeme lahata temaga ei õnnestunud.
Veenis mis ta veenis ja isegi kapil Laari pilt vaatas mind hukkamõistvalt, kui plaastri lõpuks pealt rebisin, kuid tegin südame kõvaks ja purskasin kõik välja.
ITK tuli endalgi peale, kuid juba samal õhtul pakkisin asjad, arsti röntgenpilk kuklas, ja läksin õe juurde.
Praegu oleme temaga tegelikult heades sidemetes, pole paksu verd ja hoiame kätt pulsil, et kuidas edasi…