Kevadine aeg.
Isane konn ja emane konn on kokku saanud ja viivad läbi seda järglaste saamiseks vajalikku protseduuri.
Isakonn just eriline džentelmen ei ole ja vingub muudkui: “Issand! No mida ma küll siin sinu otsas teen! Vaata, milline sa oled! Roheline, limane, kärnas …”
Emasel meel kurb ja pisar silmas küsib ta: “No kas siis minus tõesti mitte midagi head ei olegi?”
Isane mõtleb hetke ja vastab: “On küll … aga ma võtan selle kohe välja …”
