Taksosse istub tagumisele istmele üks hästi vana ja kole vanamoor, kole tüügas ninal ja küür seljas. Taksojuht keerab rooli ja muudkui kiikab tahavaate peeglisse.
“No küll on peletis!” mõtleb ta endamisi.
Lõpuks ei pea enam vastu ja küsib moorilt: “Kuule, nõiamoor! Miks sa nii jube välja näed?”
“Aga sellepärast pojake, et ma olengi nõiamoor,” vastab too rahulikult.
“Oh, sa poiss! Ja oledki kohe päris nõid?! Lendad luua seljas ringi ja oskad nõiduda?!”
“Loomulikult,” vastab moor.
“Noh, nõiu siis mulle õige kolm kotitäit raha,” on taksojuht põnevil.
“Ei, pojake. Niisama ei nõiu ma sulle nüüd küll midagi. See tuleb sul ikka välja teenida!” vastab moor.
“Mismoodi välja teenida?” on taksojuht hämmingus.
“No mismoodi. Seksid minuga päris korralikult kohe, nagu kord ja kohus, ja pärast nõiungi sulle kolm kotitäit raha, nagu soovisid.”
Taksojuht peab takso kinni ja läheb eide juurde tagumisele istmele.
Vaatab, et moor on ikka jube kole küll, kuid kolm kotti raha on ikka kah kõva sõna.
Katab siis moori näo ajalehega kinni ja ajab asja suure vaeva ja erilise püüdlikkusega korda.
Kui kõik tehtud, küsib ta moorilt taas oma kolme kotti raha.
Too aga küsib hoopis: “Kui vana sa õieti oled, pojake?”
“40-aastane,” vastab taksojuht.
Moor ohates vastu: “Ise oled 40, aga ikka veel usud muinasjutte….!”
