Pärast 15-aastast teenistust läheb ühe Ida-Viru väikelinna preester pensionile.
Tema auks organiseeritakse lahkumisõhtu, kus peab kõne pidama tuntud minister ja sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski.
Kuna poliitik hilineb, võtab preester sissejuhatuseks ise sõna:
“Minu esimene mulje sellest kogukonnast kujunes esimese pihtimuse põhjal, mida ma siin linnas kuulsin.
Selle järgi oleks võinud arvata, et peapiiskop on mu otse põrgusse tööle saatnud.
Esimene pihiline tunnistas mulle, et varastas suurema summa oma töö juurest, varastas oma vanematelt teleri ja sularaha, oli intiimsuhetes oma emaga ja müüs mõnikord narkootikume. Kõige lõpuks pihtis ta veel, et nakatas süüfilisse oma lihase venna.
Ma olin vapustatud. Kuid aja jooksul tutvusin ma teiste elanikega ja sain aru, et kõik ei ole niisugused, et suurem osa elanike on siin head ja vastutustundlikud inimesed. Nii möödusidki mu 15 aastat vaimulikutööd.”
Sel hetkel saabub Jevgeni Ossinovski, kes pidi kõne pidama.
Hilinemise pärast vabandanud, alustas ta otse lävelt:
“Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil isa Johannes meie linnas oma tööd alustas. Mul oli nimelt au olla esimene, kelle ta pihile võttis….”
