Longib jänes mööda metsa ja näe – hunt kaelapidi kahe harulise puu vahel kinni!
“No nii, hundu, terve elu oled mind taga ajanud, ahistanud ja tahtnud õhtuks süüa!” kostab jänes ja kihutab hundile sahmaka mustikasse, ise rahulolust pakatades.
Rahmakas tehtud, jalutab minema.
Hundil närv jumala tagapalges, rabeleb puu vahelt lahti ja jänest jälitama…
Jänes lidub-lidub, jõuab oja äärde, omadega jumala läbi, viskab mutta pikali, tõmbab kõrvad liduks ja jääb sinna lebama…
Hunt jõuab ojani, tõmbab oksad laiali ja küsib: “Hei, saarmas, ega sa jänest näinud pole?”
“Mina pededega põhimõtteliselt ei räägi!!!” kõlab vastus.
