Ämm hakkab hinge heitma.
Toas, kus ta lamab, on akende ette paksud kardinad tõmmatud ning valitseb hämarus ja vaikus.
Voodi ümber on kodakondsed ja voodipeatsis seisab väimees.
Mingil hetkel pääseb kuskil pilust tuppa päikesekiir ja langeb surija näole.
Ämm teeb silmad lahti, hingab sügavalt, naeratab ja ütleb rõõmsalt: “Issand, mul hakkab nagu parem!” “Mammake, tegele nüüd põhilisega ning ära lase kõrvalistel asjaoludel ennast segada!” noomib väimees.
