Heategevusorganisatsioon vajas lisaraha ja töötajad mõtlesid, kelle käest nad võiksid annetusi küsida.
Nad märkasid, et linna kõige edukam advokaat pole kunagi andnud sentigi heategevusele ning helistasid talle.
Töötaja: “Vabandage, me oleme märganud, et te pole andnud sentigi heategevusele. Kas te oleksite nõus kohaliku kogukonna hüvanguks annetust tegema?”
Advokaat irooniliselt: “Kui te nii põhjalikku uurimistööd olete teinud, siis äkki olete ka märganud, et mu hiljutilahkunud ema elas viimased aastad luksuslikus vanadekodus Villa Benita, kuigi tema pension seda ju ei võimaldanuks…?”
Töötaja kohmetunult: “Oh….ei teadnud…”
Advokaat lõikab vahele: “Ja et mul on vend, kes on sõjaveteran, alakehast halvatud ja ratastoolis…?”
Töötaja: “Vabandust, ma ei teadnud seda…”
Advokaat ärritunult: “Või et mu õemees sai surma autoavariis ning jättis naise ja kolm last ilma rahata siia karmi maailma…?”
Töötaja pobiseb vabandusi, kuid advokaat jätkab: “Nii et kui ma pole neile kunagi sentigi raha andnud, siis miks ma peaksin seda teile andma?!?”
