Ivan Fjodorovitš sõitis Pariisi.
Jõudis kohale, aga “Grand Hotel’ist” öeldakse:
“Jaa, te olete saabunud üks päev varem ja teie toas peatub veel üks daam. Nüüd on teie teha, kas tõstate daami välja või lasete tal homseni olla…”
Ivan Fjodorovitš laseb loomulikult daamil homseni jääda.
Heidavad õhtul magama, üks ühes, teine teises toa nurgas.
Varsti hakkab naine vähkrema:
“Härra, mul on palav, kas te ei teeks akent lahti?”
Ivan Fjodorovitš avab akna.
Varsti vähkreb naine uuesti:
“Küll on külm! Härra, kas te ei paneks akent kinni?”
Ivan Fjodorovitš läheb ja suleb akna, ise krimpsutab nägu.
Ei kulu palju aega, kui naine ohib:
“Küll on palav! Härra, kas te ei avaks akent?”
Ivan Fjodorovitš on ärritunud, kuid läheb ja avab akna.
Ja muidugi ohib naine varsti uuesti:
“Küll on külm! Härra, kas te ei suleks akent?”
Ivan Fjodorovitš vihastab:
“Mademoiselle, kas te ei sooviks tänasel ööl asendada minu naist?”
“Ojaa! Palun! Meeleldi!”
“No mine siis, vana lehm, ja pane see aken ise kinni!”
