Kord läinud grupp langevarjureid langevarjuga hüppama.
Kui lennuk hakkas sobivale kõrgusele jõudma, lausus nende juhendaja:
“Kui mina nüüd ütlen et hüpake, siis kõik hüppavad, eks?”
Nõusoleku märgiks kostus üldine pomin, ainult üks mees ütles käheda häälega:
“Ei, mina ei hüppa! Mul on kurk haige!”
“Hüppad küll!” ütles juhendaja karmilt.
Mees ikka vastu.
Vaidlesid, kuni juhendaja tüdines ja mõtles, et lükkab ta ise alla.
Varsti jõudiski lennuk sobivale kõrgusele ja juhendaja hüüdis: “Hüpake!”
Kõik peale haige mehe hüppasid.
Juhendaja tahtis teda alla lükata, aga mees punnis vastu.
Rüselesid ja rüselesid, kuid alla ei lükatud kedagi.
Juhendaja kutsus abipiloodi appi.
Nüüd rüseleti juba kolmekesi.
Lõpuks said nad mehe lennukist välja lükata.
“Oli see vast kange mees,” ütles abipiloot hingeldades.
“Oli jah! Tulevane sportlane vist…!” kostis tema selja tagant kähe hääl.
