Mees pajatab seltskonnas oma lapsepõlvest:
“Igal sügisel ootasin ma kannatamatult esimest lund. Mäletan siiamaani, kuidas ma vaimustusest kiljusin, kui esimesed lumehelbed maha langesid ja tasapisi kogu maa valge vaibaga katsid!!! Rõõmu pärast täiesti endast väljas, tormasin ma meie maja välisukse juurde ja karjusin emale-isale:
“Hurraa! Lumi! Kas näete? Esimene lumi on maas!!! Mäletate, mis te mulle lubasite? Kas mäletate? Laske mind nüüd jälle tuppa!!!”
