Üks mees käis ringi ja kirus kõigile kohalikku vaimulikku ning levitas tema kohta igasuguseid halbu kuulujutte. Ühel heal päeval ärkas temas südametunnistus ja ta mõistis, kui nurjatult ta on käitunud. Ta läks vaimuliku juurde, tunnistas kõik üles ja palus endale andestada.
“Olen valmis kõigeks, et oma pattu lunastada,” ütles ta.
“Mine koju,” ütles vaimulik, “võta padi, tõmba see noaga lõhki ja puista suled tuulde.”
See oli imelik käsk, aga seda polnud raske täita. Mees läks uuesti vaimuliku juurde ja teatas, et tegi, nagu kästud.
“Nüüd aga,” sõnas vaimulik, “mine ja korja kõik suled kokku. Ehkki su kahetsus on siiras ja soov kõike heastada kiiduväärt, on su sõnadega tehtud kahju sama võimatu hüvitada nagu kokku koguda tuulde puistatud udusulgi.”
