Karl lamab voodis ega suuda kuidagi uinuda. Avatud silmadega põrnitseb ta lakke ja ootab, millal seinakell lööb. Kuid ei midagi, kell on vait.
Karl ohkab pahaselt: ”Vana risu seisab jälle.”
Kõrvalvoodis magav naine ajab end üles ja juubeldab: ”Oh, Karl!!!”
