Seitsme maa ja mere taga, Tallinna kuningriigis, elas kord Alfons.
Alfons hoolitses palju oma keha eest.
Tõstis raskusi ja jooksis igal hommikul 10 kilomeetrit.
Kord vaatas ta peeglisse ja nägi, et kogu tema keha on ilusasti päevitunud, üksnes üks kehaosa, see väljaulatuv, oli valge.
Otsustas, et peab midagi sellega ette võtma.
Läks Pirita randa, võttis ennast päris paljaks ja kaevas ennast liiva sisse, jättes selle ühe kehaosa päikese kätte kõrbema.
Kaks mammit, ütleme Maali ja Juuli, jalutasid Alfonsist mööda.
Juuli vaatas maha ja karjatas: “Ei ole õiglust siin maailmas!”
“Mis sulle nüüd pähe tuli?” on Maali üllatunud.
“Vaata seda asja seal liival!” osutas Juuli Alfonsi liivast paistvale kehaosale.
“Kui ma olin 10-aastane, kartsin ma seda,” seletab Juuli. “Kui ma olin kahekümnene, tahtsin ma väga teada, mis see on. Kui ma olin kolmekümnene, nautisin ma seda. Kui ma olin neljakümnene, küsisin ma seda kogu aeg. Kui ma olin viiekümnene, siis ma maksin selle eest. Kui ma olin kuuekümnene, siis ma palvetasin selle eest. Kui ma olin seitsmekümnene, unustasin ma selle. Ja nüüd, kus ma olen kaheksakümnene, kasvavad need asjad metsikult!!!”
