Abdurrahman väljub Tallinna Kodakondsus-ja Migratsiooniametist.
Haarab esimesel vastutulijal käest kinni ja kukub teda tänama:
“Aitäh teile, eestlased, te olete nii tore rahvas! Andsite mulle elamisloa, andsite mulle tasuta korteri, lubate tuua siia mu 25 sugulast, annate raha elamiseks! Suur-suur tänu!”
Vastutulija vabandab: “Oi, andke andeks, ma ei ole kohalik, minu nimi on Abdul Hakeem ja ma olen Süüriast!”
Abdurrahman haarab käest järgmiselt vastutulijalt ja kordub sama jutt: “Aitäh teile, eestlased, te olete nii tore rahvas! Andsite mulle elamisloa, andsite mulle tasuta korteri, lubate tuua siia mu 25 sugulast, annate raha elamiseks! Suur-suur tänu!”
Vastutulija jälle: “Oi, andke andeks, ma ei ole kohalik, minu nimi on Altamash ja ma olen Liibüast!”
Nii kordub veel mitu korda.
Viimaks küsib Abdurrahman mööduvalt vanamemmelt, kelle silmist paistab hirm: “Kuulge, kus siis kõik eestlased on?”
Memmeke viskab pilgu kellale ja vastab: “Praegu on nad kõik tööl!”
